Ebatavaliselt graatsiline mitmeaastane taim. Moodustab kuni 80 cm kõrguse laialivalguva ažuurse põõsa. Õie diameeter 4 cm.
Ebatavalised südamekesed kinnituvad õievarrele väikeste raokestega. Väiksemagi puudutuse korral liiguvad õrnad õied hallikasroheliste lehtede kohal.
Õisikud on hargnenud, kaarjad. Valged õied hakkavad õitsema mai lõpus ja õitsemine kestab umbes 35-40 päeva, üsna rikkalik.
Sel ajal on taim ebatavaliselt dekoratiivne. Juuni lõpus õitsemine peatub.
Kasvatatakse gruppidena ja mikrobordüürides. Kaunis lõikelill.
Külv: veebruaris-märtsis. Kasvatatakse istikud. Seemned vajavad stratifitseerimist. Enne külvi hoitakse seemneid niiskes salvrätikus üks ööpäev, seejärel tuleb seemne koort pehmendada (seemnekesta võib hõõruda liivapaberiga). Seemned asetatakse niiskesse komposti ja kaetakse kergelt pinnasega, kaetakse klaasi või kilega ja hoitakse + 5°C juures (külmkapis) 2-3 nädalat. Seejärel hoitakse +18..+20°C juures. Idandamisel on vaja jälgida kindlasti mulla niiskust ja külve tuulutada. Peale kahe pärislehe ilmumist taimed pikeeritakse. Kasvukohale istutatakse kui taimel on 5-6 pärislehte vahega 60-70 cm. Eelistab kergelt varjulist kasvukohta ja huumusrikast kerget mulda. Vajalik kobestamine, rohimine ja väetamine. Talvekindel ning kasvab ühel kasvukohal mitmeid aastaid.
Õitsemine: mais-juunis. Õitsema hakkab teisel või kolmandal kasvuaastal.
Harilik murtudsüda valge. Bot. syn.: Diclytra spectabilis D.C.
* Murtudsüdame õied on väga omapärased: kaks välimist kroonlehte paotuvad, just nagu näitaks paari sisemist heledat kroonlehte. Õiekroon on südajas, seepärast nimetatakse taime "murtud südameks".
Üks prantsuse legend taime kohta:
Noor prantslanna Žannetta läks metsa marjule ning eksis. Kuhu ta ka ei läinud, kuskil polnud enam teerada. Kuhu ta ka ei vaadanud, igal pool seisis mets seinana ees. Tütarlaps ehmus ja hakkas appi hüüdma. Kaua eksles ja hüüdis Žannetta, kuid vaid kaja vastas talle, vaid puude kroonid tundsid ta murele sügava ohkamisega kaasa.
Žannetta jõud rauges lõpuks, ta langes murdunud puule ja tukastas. Kaua ta oli maganud, ei tea kuid ta ärkas selle peale, et keegi limpsis teda. Tütarlaps võpatas, avas silmad, ning nägi jahikoera, eemal aga noort ratsanikku. "Istu sadulasse" - tegi noormees ettepaneku, - "ja ära viivita, muidu ei jõua me enne koitu siit rägastikust välja".
Kas nende sõit oli pikk või lühike, Þannetta ei mäletanud, mäletas vaid seda, kui tugevalt hoidis noormees teda oma embuses. Siis aga, kui nad jõudsid külatee serva, tõstis noormees tütarlapse sadulast ja suudles kuumalt hüvastijätuks. Žannettale jäi tema esimene suudlus sügavalt meelde ning tal tekkis tahtmine kohtuda noormehega taas. Kuid noormees ei ilmunud. Ei ilmunud ta teisel, kolmandal ega ka neljandal päeval. Viiendal päeval sõitis külla ratsasalk, mille eesotsas ratsutas Žannettale tuttav ratsanik. Tema kõrval aga õnnelik blond tütarlaps. Žannetta lõi vankuma, veri tõusis näkku, ning tema süda muutus tumepunaseks lilleks.
Sellest ajast peale nimetavad prantslased seda lille "Žannetta südameks", sakslased "südame lilleks", venelased ja eestlased, aga vastamata armastuse mälestuseks,- "murtud südameks".